Trenn Jaak Maega ehk sopasuusatamine Pirital

Ilmataat on vahepeal tõeline siga olnud ja nii jäin minagi uskuma, et suusatada enam kusagil ei saa ja kui saab, on see jube keeruline ehk siis mulle mitte jõukohane. Nii alustasin varahommikut hoopiski ujumisega. Tund rahulikus tempos tundus piisav.

Päeva teises pooles selgus, et Jaak Mae on Tallinnas ja tuleb trenni minna. Mina ikka veel kahtlesin, kas ikka saab ja kui saab, siis millistel tingimustel. Aga keda veel usaldada, kui mitte Maed ennast. Kohale jõudes määris mees ise mu suusad kliistriga kokku ja trenn algas. Rada jäine ja sopane, ometi läbitav. Kõige rohkem kartsin laskumisi, kuid kliister aitas pidamisele kaasa ja nii suutsin tasakaalu hoida. Üksikud teele ette kerkinud käbid ja muu selline tekitas samuti kohati raskusi, aga sel korral oli õnn minu poolel. Rajal tuli harjutada ennekõike libisemist, milles olen küll treeneri sõnul parem, kui päris esimeses trennis, kuid arenemisruumi on mõistagi veel. Samal ajal vuhises meist mööda kümneid suusatajaid, kelle kiirus oli selline, et võiksid vabalt minust lihtsalt üle sõita. Seda kõik hoolimata keerulistest oludest. Samas on mu hea meel, et ka keerulistes tingimustes saab suusatamist proovida, sest me ei tea ju, milline saab olema ilm 17. veebruaril.

Kaks ringi tehtud, tegin ühe ringi veel iseseisvalt. Finišis selgus, et pisut rohkem kui 10 km sain täna oma kontole. Siinkohal tuletas Jaak meelde, et see on kuuendik Tartu maratonist. Lisab pisut julgust küll ja nii olen rajal hommegi ja ehk ülehommegi, sest juba järgmisel nädalal ootab ees reis Afganistani, kus suusatada ilmselgelt ei saa ja tuleb leppida jooksutrennidega.