Ilmataat mängis taas siga ja nii ei saanudki nädala sees hästi suusatada. Nädala lõpu poole hakkas kripeldama ja siis läksin jooksma, et vähegi liikumises olla. Isegi venitamises püüdsin eeskujulik olla. Ja siis, Tartu linnas tankimist lõpetades ma kukkusin libedal jääl pooleldi oma auto alla. Nii tobedalt, et hoolimata valust naersin ikka päris kõvasti. Sellest kukkumistest on üks külg sinine ja päris valus.
Laupäeval käisime suusatamas Tartu maratoni rajal. Lootsin, et seal on rajad paremad kui mujal, kuigi sulast siiski üsna räsitud. Hilise stardiaja tõttu võtsin ette 10 km. Olin alles mõne kilomeetri sõitnud, kui jäisel laskumisel rada kadus, hoog suurenes ja mina tasakaalu hoida ei suutnud. Kaks võimalust oli, kas kukkuda kohe või maanduda ojja. Ma kukkusin kohe, maandusin tagumikule, mis on nüüd ka sinine. Õnneks on kehal veel jäänud teist värvi kohti.
Tänaseks oli kokkulepe õega, et lähme Kuremaale sõitma, aga ta vedas mind alt. Seda seetõttu, et tal on pärast meie 30 km läbimist psühholoogiline tõrge suusatamise vastu. Mulle tundub, et kui nii edasi läheb, siis maratonil teen talle ikka täiega ära. Oma sportlasest õe võitmine ei saa minusuguse matkaja jaoks olla eesmärk, aga kui see juhtub, olen endaga ikka väga rahul.
Ahjaa, täna vanemaid külastades leidsime isa võistlusnumbri aastast 1986. Isegi mustikasupist oli jälg veel peal. Saaks veel aja ka teada, teaks kui kiiresti peaks sõitma, et isale ära teha.
No comments:
Post a Comment