Esimesed purjetrennid ehk kuidas ma mitte midagi aru ei saa

Tundub, et ilmataat on sel nädalal meie poolel, sest kohe esimesel trennipäeval puhus õige vaikne tuul, mis tähendas otsemaid merele sööstmist. Kapteniks muidugi mu särav treener Brigita Sepp, abitreeneriks tema vend, samamoodi kogenud purjetaja Viljar Sepp. Ühesõnaga perekond Sepp ja mina purjekas päris esimest korda.

Algus kujunes umbes selliseks, et nad rääkisid kasutades selliseid sõnu nagu "vöör", "poordid", "foka", "kroot", "spinner", "otsad, soodid, fallid ja brassid". Siis ma küsisin vahele: "Oota, mida?". Ja kujutasin endamisi ette, et merele jõudes läheb kõik iseenesest ja purjetamine on tore lõõgastav tegevus, mille ajal saab päikese käes lesida ja maised mõtted eemale uhuda. Oo ei, varsti räägiti minuga ka purjetajate keeles ja anti esimesed otsad kätte ja paluti "mängida", et mitte öelda juhtida. Ma ei saanud ikka veel mitte midagi aru ja mulle tundus juba, et paremaks ei lähegi. Minu ainus mõte oli, et kas ma võin midagi nii vussi keerata, et kogenud perekond ei suuda meid endam päästa?

Rumalusteks polnud aega, päikesevõtuks ammugi mitte. Soodid või siis brassid, ma ei mäleta kummad, olid mul käes ja oli vaja endast parim anda, et krüssata (see tähendab sik-sakis sõitmist ehk pautides: kursi muutmist läbides vastutuule seisu). Sellel päeval sain enamvähem selgeks, kuidas soote käest hoida ning ka roolipinni pikenduse käes hoidmist. Kursi hoidmine tuli välja vaid vahel, aga hakkasin veidi mõistma funktsiooni ja seda ka, et üle purjeka serva ma ilmselt vette ei kuku. Sel korral, kuigi kusagil alles üks purjekas läks põhja ja vedeleb seal siiani. Seega võimatu pole.

Lõpuks, just siis, kui juba hakkas mingisugunegi kindlus tekkima, anti mulle kätte rool ja ülesandeks kursi hoidmine. Treenerile küll tundus, et olen tahtmist täis, hirmu ei tunne ja haaran lennult, aga tegelikult ei julgenud ma merel kogenenutele vastu vaielda ja seda teadsin ennegi, et kapten on paadis kõige tähtsam. Esimene trenn nii palju andis, et tahtnuks taas tulla - tuulte meelevalda.
Palju ei tulnud oodata, juba järgmisel hommikul oli tiim taas Pirital platsis, nüüd mehisem tuul juba, 10 m/s ja pagidega isegi 11-12 m/s, mis tähendas, et mind rooli kindlalt ei lasta. Lisaks olid abiks Kalevi Jahtklubi Purjespordikooli noored Helen ja Ingmar. Mõtlesin, et kas minust kordades kogenenumad, samas siiski lapspurjetajad ja mina, pluss korralikud ilmaolud ikka on hea kooslus. Õnneks oli meil ikka Brigita ka ja tema saab juba kogu kamba juhtimisega hakkama. Isegi seda jõudis pidevalt märgata, et mu jalad plokkide ja sootide vahele jäid. Päris mitu korda oli õudne. Nii õudne kohe, et ma küsisin endalt: "miks ma olen siin?". Siis läks õudne hetkeks taas mööda ja sain aru, mida tegema pean, pealegi kaasa haaras mind. Purjetamine. Ma hakkan aru saama, miks purjetajad suvel tööl ei käi ja hommikul ärgates tuulisele ilmale loodavad.

Pealegi on plaanid juba praegu suuremad. Purjematk mu lemmikpaika, aga sellest juba ühel teisel korral väärika pildimaterjaliga üheskoos.

PS! Aitäh fantastiliste fotode eest, Laura Strandberg
PS2! Kes juba taha ka kiirelt purjetama pääseda, siis Sailingcenter on õige koht!