Plaan oli parem, kui jõuvarud. Eile minust lõkke ääres jutustajat polnud ja nii olin juba kella 11 ajal esimesena telgis. Võimalik, et uinusin sekundiga ja ei kuulnud ühtki segavat faktorit kogu öö jooksul. Mis sest, et Külli oli telki jõudes krabistanud ja sahmerdanud. Soe oli ka mul lõpuks ometi, ehk seegi aitas kaasa, et lõpuks ometi ennastunustavalt välja magada. Hommikulgi kuulsin hääli, kuid ignoreerisin vägevalt. Külli ka ei liigutanud ja nii olime kogu pundi peale viimased, kes telgist välja astusid. Kohvi ja supp olid selleks ajaks juba ammu valmis ja ootel. Kuidagi palju sahkerdamist oli üleüldse ja seetõttu startisime rajale alles mõni aeg enne lõunat. Alari skripris oli küll kirjas: "Päev algab varakult, sest tee on pikk".
Pikk sirge metsatee, kohati raskemini läbitav. Seal samas avastas Heleen männiriisikaid ega suutnud isegi mitte oma ränkraske seljakotiga mööduda, vaid pidi kõik ära korjama. Meie jäime Alariga ettepoole ja vestlesime olulistel teemadel. See ongi matkamise juures tore, et vahet pole kellega ja pikalt matkata, ei saa
jutud kunagi otsa. Muuhulgas arutlesime teemal, mis vahe on ürg-ja põlismetsal ning sool ja rabal? Millised on definitsioonid tõtt-öelda. No selgeks sai, et kuigi mõned püüavad ka vastu vaielda, siis ürgmetsi meil siin Eestimaal pole, samas kui põlismetsadest läbi viis meid tänane tee. Ja soo ning rabaga on lihtne - esimesel on vesi peale, teisel all. Heleen on ikkagi õpetaja ja oli seda umbes nii viienda klassiga õppinud koos. Sel hetkel leidsin mina teeääred täis punet ja olin sunnitud kotitäie kaasa korjama, sest talvised varud peavad võtta olema.
Veel veidi edasi jõudsime Pihuverre. Päriselt, see koht on olemas. Seal avastasime võimalik, et kõige rikkalikuma sinika metsatuka. Alar andis naistele käsu pang täis korjata ja sammus ise veidi edasi, et võõraste teelistega (naised) jutustada. Meie Heleeni ja Häliga andsime sõrmedele valu, aga õnneks palju pingutama ei pidanud ja nii oli paarikümne minutiga täis nii pang kui me kõhud. Edasi viis veidi määratlematu rada ja aeg kuidagi venis. Nii otsustasime, et lõuna tuleb seal samas samblasel pinnasel, suvaliselt valitud puu all ära süüa. Jälle leib munaga, veidi praevorsti ja Heleenil oli veel tatraküpsiseid ka. Kõik maitses ideaalne, kuigi mis seal salata, sinikate pugimisest oli veel liig vähe möödas. Peagi jõudsime Kuninganna Kersti maale - ma ei tee nalja, see on kinnistu nimeks. Seal käisid naised ujumas, sest iga võimalus tuleb alati ära kasutada.
Nüüd läks kiireks, sest arvestuse järgi jõudnuks me laagrisse alles kella 9 ajal õhtul. Rada oli täna kuidagi raske läbida ja peatusi oli meil ka keskmisest enam ette tulnud. Ja ma vannun, et matkajuht Alar isegi oli täna kuidagi tömbima sammuga. Ja alles siis, kui Kose-Uuemõisa paistis ühes Oxforelliga, kus oli teada, et õlu on ootamas ees, muutus mehe samm tempokaks. Meie naised vaat et ei jõudnud järgigi. Seal olid mõned kambajõmmid ootamas juba ees ja mõneks ajaks võtsime istet meiegi, kuigi veel kuue kilomeetri kanti põlismetsa jäi laagrini, mis Viikingite külas asus. Meie Heleeniga tegime tempot, läbi nõgeste (lühikeste pükstega). Issand kus jalad kipitasid. Aga järele jõudnud Häli ütles, et see pidavatki virgutavalt mõjuma.
Öö pidi plaani järgi mööduma Viikingite külas. Päris luks värk, kuigi kartuli keetsime ikka endiselt tulel ning ka salat sai hakitud sealse kivi peal istudes. Õhtul kuulasime Viikingite peremehe lugusid - enamasti viikingitest. Ja sauna saime ka - üle mitme päeva oli päris tore end pesta. Ahjaa, ma tean, et mõned on pannud lausa panuseid, kui mitu päeva läheb enne, kui mõne kassi leian. Teile teadmiseks, et eile see juhtus - kassipojad lausa, aga nendega tegelen, kui metsaelu on läbi.
No comments:
Post a Comment