Ma tegin taas kõik valesti. 1. Ei tarbinud piisavalt vedelikku 2. Õhtu enne võistlust jõin paar, või kolm,klaasi veini (mistõttu magasin halvasti). 3. Ei söönud hommikul midagi, tegelikult ei joonud ka.
Kuid lubadus sai võitu ja nii ma Tallinna jooksu starti asusin. Kusjuures enne avastasin maratonirajalt ühe toreda tuttava ja teades, mis tunne tal seal on, viimased kilomeetrid käsil, võtsin kõrvale. Niisama, et toeks olla, sest kui aus olla, siis minu suurvõistlustel on abi ja tuge olnud palju enam, kui oodata osanuks. Pealegi, tean, kui tähtis kasvõi mõni hea sõnagi neil hetkedel on. Samas, see paar-kolm kilomeetrit, päris korralikus tempos (mu tuttav on ikkagi sportlane), võttis mu läbi. Mõtlesin taas, et kas ikka peaks 10 kilomeetri starti sammuma. No tõesti, 10 kilomeetrit ju kõigest! Enam ei saanud loobuda ka.
Paarkümmend minutit tagasi soetatud kaerahelbeküpsis suus ikka veel ringi käimas, kurk janust kipitamas, asusin starti. Kohtusin veel enne Venno Loosaarega ja mõtlesin, et las ta siis jookseb minust mööda täna. Ja kõik need teised tuhanded, võib-olla isagi kümned tuhanded. Keegi peab olema viimane, keegi peab olema nii tugev, et olla viimane ja ma võin ju siis olla. Mitte tugev, aga viimane.
Palav hakkas kohe. Riietus oli päris vale, kuigi ma olin vähemalt ilus. Mul olid uued Luhta spordipüksid - need olid ka motivaatoriks tulla, sest milleks uued püksid, kui neid kanda ei saa. Kileka viskasin seljast ja jooksin ikka väga napis. Janust siiski ei pääsenud ja nii ootasin joogipunkti eriti pikisilmselt. Teate, et väsimus on vähemalt kahekordne, kui vedelikku ei tarbi piisavalt?
Jõudsin joogipunkti Russalka juures. Jõin kui kaevul. Kõike ja palju. Siis nägin Kerti, täpsemalt Rademari-Kerti, kes on hull sportlane ega mõistnud, kuidas saab ta minuga ühes tempos olla. Tema rääkis, et oli maratoni ära jooksnud ja nüüd mõtles trenni mõttes 10 veel otsa teha. Uskusin, sest see kõlas ta moodi külla. Aga siis selgus, et tegelikult on hoopiski suurema kambaga koos tulnud kümmet jooksma. Nii äge idee! Kamp koos ja joostakse aeglaseima tempos, toetades sel viisil grupi nõrgeimat. Tegelikult toetas Kert mind ka. Pigevalt takka hõigates, kui ma enam motivatsiooni ei leidnud, samas sugedes veinitamise eest.
Venitasin, mis ma venitasin, kuid jõudsin finišhisse. Ilmselt läbi aegade kõige halvem 10 kilomeetri aeg üldse. Mõtlesin, et äkki hakkan lihtsalt vanaks jääma? Aga samas, mu klassiõde Jõgeva päevilt Kaisa Kukk jooksis eile seal samas, ainult et maratonis rekordi, seega ei saa vanuses see seista. Ilmselt lihtsalt põhjuses, et jooksutrenni pole ma teinud ja kord nädalas sörk ei lähe arvesse.
Aeg: 1 h ja 13 minutit. Hea trenn, teiste toredatega koos. Ja karistada pole mind vaja, juba sain kätte!
vahva lugemine Kertu !
ReplyDeletevahva lugemine Kertu !
ReplyDelete