Rentslist välja ronimas

Antibiootikumikuur on tänaseks möödas ja enesetunne on kui tervel, kuigi päevad ei ole õed. Olen oma India ravitsejaga Rajaga kohtunud nüüdseks korduvalt ja oluliseim, mis olen temalt õppinud: "Toit on meie medikament."Ühel päeval kutsus ta mind veganrestorani, et õpetada õiges tempos sööma. Ma kinnitan, et see kogemus oli piin mis piin, sest tegelikult olen maailma kiireim sööja. Vahel, TV3-e armsaks saanud sööklas juhtub, et kui tädi Malle või teised sealsed toredad tädid jõuavad mulle vahetusraha välja otsida, on mul seal samas leti taga oodates oma lõuna juba söödud. Võiksin kiiruse peale süüa ja võidaksin kindlasti, pole kahtlustki. See on lapsest saati nii olnud, sest ma lihtsalt ei viitsi aega raisata söömise peale, kogu aeg on kuhugi mujale kiire. Raja peab seda aga valeks, sest söömisele tuleb aeg võtta, oluline on anda ajule õigeid signaale ja toidu läbi mälumine on samuti tähtis. Ma tõesti püüan. Samuti olen võtnud eesmärgiks temaga veel ja veel kohtuda, sest ta on lubanud kõigele lisaks õpetada mind mediteerima, et vahel päriselt aeg maha võtta.

Margus Pirksaar, mu fantastiline jooksutreener on valmis saanud treeningplaani. Kõik algas juba eelmisel nädalavahetusel, mil pidin jooksma kolmveerand tundi ühtejutti. Raske oli see ülesanne nii vaimselt kui füüsiliselt, sest poolteist kuud laastavat haigust on tõepoolest röövinud jõuvarud. Margus, parandamatu optimist kinnitas aga, et lihasmälu on kiiresti taastuv.

Esimesteks trennideks sõitsin maale, et sealsetel metsaradadel kilomeetreid mõõta. Raske oli, kohe päris raske. Higi voolas mööda keha, pulss püsis laes ja ma ei suutnud meenutada, mitu maratoni olen läbinud. Tundus, et neid vist polegi kunagi olnud. Püüdsin sisendada endale, et kui treeningutel on raske, siis maratonil kergem ning ei jõudnud ära oodata koduni jõudmist, et üles köetud saunaga end premeerida. Samal ajal, kui teised pereliikmed õhtusest tunnist hoolimata jäätist ohjeldamatult sisse lõhverdasid. Minus leidus iseloomu, thank god for my friend Margus Silbaum! Tema kava on viinud magusaisu, soovi üle süüa või üleüldse ebatervislikku haarata. Innustust on lisanud kaalulangus, mis Marguse abiga on alati õnnestunud. Seegi ma loodan, et annab veidi edumaad jooksutrennides. Treeningkava innustab tossud jalga panema ja jooksurajale asuma, sest Pirksaar ootab iga nädala lõpus täidetud treeningkava. Teine Margus, Silbaumi Margus ootab aga täidetud toitumiskava ning andmeid kaalu, tehtud trennide ja muuga.

Avaldan postitusega üheskoos Marguse treeningkava, kuid siin on oluline rõhutada, et see on koostatud just minu tausta arvestava personaalkavaga ning kes samas rütmis tahab harjutada, see võtab vastutuse. Järgmised trennid mööduvad maailma kaunis Eestimaa looduses, sest seegi lisab vajalikku energiat, mida viimased kuud ülemäära palju pole olnud.