"Kas sa tahad kuuli saada vä?" küsib minult Jõgeva jahiseltsi liige, kui olen oma pühapäevasel pikal jooksudistantsil otse kodumetsas Kuristal. Seda sama metsarada mööda jookseb ühtlasi Peraküla-Ähijärve ametlik matkarada, mille RMK paar aastat tagasi lõi. Tegemist on riigimetsaga, mis on rahva omand ning ühtlasi piirneb seal samas mu isa metsaga. Sellel rajal on eriti nädalavahetuseti teisigi liikujaid, tänagi olid mehed metsa tegemas. Ehmatasin jahimehe lause peale, sest ei teadnud, kas tegemist on ähvarduse või hoiatusega. Seejärel kamandab ta mind metsa äärde maha istuma ja ootama, kuniks tapatalgud on läbi. Olen higist leemendamas ja mõistan, et ei soovi seal haigeks jäämiseni külmetada ning ammugi tapmisest osa saada. Kuulid vihisevad, kuid otsustan edasi joosta ja mõtlen hirmuga, et kas üsna lähedal asuvad majapidamised on ikka teadlikud võimalusest täna siin samas surma saada? Või teised külaelanikud, kes aega-ajalt metsas näiteks oma koertega jalutavad?
Jahimees väitis, et jahipidamine toimub veel 30 minutit, seetõttu julgen kolmveerand tundi hiljem raja lõppu jõudes ümber pöörata ja kodu poole tagasi seda sama rada pidi joosta, sest tänane kava nägi ette 2,15 tundi jooksu. Aga ei, kuulid vihisevad jätkuvalt ning kamp on liikunud külale lähemalegi, endiselt ametlikul matkarajal. Jahimehe sõnul ühtlasi ka ametlikul jahialal. Mõistan, et Eestimaa on väike ja kuidagimoodi peame me metsa ära mahtuma - olgu siis matkarada või mitte, aga kuidas saab olla, et hoiatavaid silte ega muud taolist ei leidu? Kuidas saab olla, et matkarajal asub samas ka ametlik jahiala, kus praegusel ajal käib kõmmutamine kuuldavasti igal nädalavahtusel? Ühelt poolt kutsume üles rahvast viibima enam metsas ja RMK omakorda näeb vaeva, et tuua välisturiste meie matkaradadele, kes ilmselt ka õudsemas unenäos ei oska ette näha võimalust, et meie imeliste metsade vahel võib nende elu põdrale mõeldud kuuli läbi lõppeda. Või ehk on kusagil info üleval, mil ei tohi rada jooksjad ega matkajad kasutada?
Ahjaa, jooks ise oli super. Ette antud aja jooksul läbisin 23,8 kilomeetrit ja enesetunne on sama hea, kui pärast pooltmaratoni paar nädalat tagasi. Ja jahimeestele teadmiseks, siis sel samal hetkel, kui üks teist mind kuuliga ähvardas või hoiatas, lippas üks imeilus põder meeste seljatagant läbi. "Põgene, vaba laps," mõtlesin sel hetkel, sest ajujahist pole ma kunagi head arvanud. Olge mehed ja tapke mees-looma vastu siis vähemalt.
Kusjuures meil oli ka see nädalavahetus sama jama jahimeestega. Läksime siis väikse seltskonnaga metsaonni nv-d pidama ja kui kohale hakkasime jõudma oli terve rmk ala sisse piiratud jahimeestest. Ja saime siis sellise selgituse, kui küsisime kaua jaht veel kestab kuna meil oli koer ka kaasas, et tegelikult te olete väga ohtlikkus tsoonis ja ärge veel paar tundi metsaonnist oma pead välja pistke kui te kuuliga ei taha saada. Aga miks ei olnud tee otsas hoiatavaid silte et täna on seal jahipidamine? Ja paljud inimesed vbl käivad ns metsas jalutamas ja nad ei tea tegelikult kui suur oht neid varitseb kuskil põõsa taga... kas tõesti on siis raske millegagi märku anda? Jah, tõesti me saime oma hakkama seal metsaonnis aga hirm oli ikka,et kui pea välja pistad et ega kuskilt kuuli ei lenda.
ReplyDeleteKusjuures meil oli ka see nädalavahetus sama jama jahimeestega. Läksime siis väikse seltskonnaga metsaonni nv-d pidama ja kui kohale hakkasime jõudma oli terve rmk ala sisse piiratud jahimeestest. Ja saime siis sellise selgituse, kui küsisime kaua jaht veel kestab kuna meil oli koer ka kaasas, et tegelikult te olete väga ohtlikkus tsoonis ja ärge veel paar tundi metsaonnist oma pead välja pistke kui te kuuliga ei taha saada. Aga miks ei olnud tee otsas hoiatavaid silte et täna on seal jahipidamine? Ja paljud inimesed vbl käivad ns metsas jalutamas ja nad ei tea tegelikult kui suur oht neid varitseb kuskil põõsa taga... kas tõesti on siis raske millegagi märku anda? Jah, tõesti me saime oma hakkama seal metsaonnis aga hirm oli ikka,et kui pea välja pistad et ega kuskilt kuuli ei lenda.
ReplyDelete