 |
| Koroonaaastatel on kõike muud tehtud, peale jooksu. |
Palun vabandust, et alles nüüd.
Viimased kurikuulsad koroonaaastad on olnud kaootilised. Ka minu jaoks.
Pea kõik, mis planeeritud, on tühistatud või teadmatusse lükatud. Ma pean silmas suuremaid spordiüritusi - just need aitavad pidevalt
motiveeritud olla ja end järjepidevalt trenni vedada.
Seepärast, et mina ei ole mingi spordihull, maniakk ega sõltlane. Tean, kui hea tunne on pärast kümnekilomeetrist metsajooksu, aga kodusel diivanil on kahtlusteta parem.
Nii need omamoodi kuud on läinud - rohkem mujal ja vähem jooksurajal. Matkatud on palju ja palverännatudki, seega pole stardipositsioon halvim. Parim, mis minuga vahepealsel ajal on juhtunud, on lugu sellest, kuidas mägedemees Alar Sikk ja mu isa mind oma sõnavõtuga pahandasid ja ma terve talve talisuplust tegin. Tänu sellele olin esimest korda elus terve talve terve. Täie tervise juures siiani!
Järjepidevalt ärajäänud maailmamaratonide sekka kuuluv Londoni maraton, millel kirjas olen, on teatanud nüüd, et see toimub! Muidugi ei usu ma seda enne, kui Tower Bridge`il jooksen. Suurpäev jõuab kätte täpselt kahe kuu pärast - 3.oktoobril.
Plaan B on mõni kodumaa maraton ja kui ka nendega peaks halvasti minema, siis Eesti metsi ja rabasid ei suleta - jooksen oma 42,195 km vabalt valitud rajal. Peaasi, et motivatsioon püsib.
Armastatud jooksutreener Margus Pirksaar vaatas olukorrale otsa ja tegi verivärske kava, mille lähetas sõnadega: "Kuna nii vähe maratonini, siis kõik trennid tuleb nüüd kenasti õigel päeval ära teha. Manööverdusruumi pole."
Niisiis aeg läks juba käima ja jooks ka!
Maratonil näeme!
No comments:
Post a Comment