VIGASE PRUUDI SAAVUTUS 11.MARAT0NIL LONDONIS

Vähe sellest, et tõbi sai mu kätte pärast kaht aastat ja laastas jõuvarusid, kuidas suutis, siis päev enne maratoni kukkusin end poolvigaseks. See juhtus Kensingtoni tänaval, kui jooksujalu filmides äärekiviga ei arvestanud ja käpuli otse autoteele maandusin. Õnneks mitte auto ette, aga marraskile sain ühe jala reie, teise põlve ja mõlemad käed. Milline stiilne lend ja saavutus!

Siiski otsustasin haigustele ja vigastustele mitte tähelepanu pöörata ja olulisele keskenduda.

 

Varahommikul Greenwichi sõites uurisin treener Margus Pirksaarelt, mis on ta parim aeg ja sain teada: 2:18! Me rääkisime ikka maratoni aegadest. Vastasin talle, et kui ma jookseksin 4:18, oleks hirmus hästi, aga täna ma sellesse ei usu. Ja Margus tsiteeris Tom Fordi: "Kas sa usud, et suudad või ei usu - mõlemal juhul on sul õigus". See mõte jäi mind saatma, kui pargis oma starti ootasin. 

Londoni maraton, mis toimus pärast kahe aastast pausi, oli läbi aegade suurim maailmas. 45 000 inimest ühiselt startimas, 50 000 lisaks veel virtuaalselt. COVid situatsiooni tõttu olid Londonis startijad jaotatud viieteistkümnesse lainesse - neljas erinevas koridoris. 

Minul oli muidugi aega - jõin ja püüdsin end sõbra antud talvejopes soojas hoida. Temperatuur näitas

kõigest 12 soojakraadi. Vahetult enne starti oli WC järjekord nii pikk, et tuli kasutada naiste "metsaala", kus õrnema soo pissuaarid ja erinevad abivahendid. See on võrdõiguslikkus, mu sõbrad. 

Siis kohtasin meie kamba poissi Alarit, kes rosinat nosis. Poisile oli London 78.maraton! Kusjuures esimese jooksis ta 2014 ja nüüd on jooksnud keskmiselt kümme aastas. Küsisin, et kas ta psühhiaatrit on külastanud? “Ei julge!,” vastas lõbus poiss naerusui. Alar rääkis ka, et Londonis toidupunkte polegi. Ma pidin minestama! Hommikusöögist oli möödas tunde ja ilma söömata ma maratoni ei jookse. Õnneks hoiavad eestlased kokku ja Alar, lahke poiss, jagas oma rosina lõppu. 

Starti minnes oli mul nii külm, et jopest loobusin alles joonele jõudes. Stardipauk kõlas üheksanda laine sinistele ja ma läksin. Rahvas rõkkas raja ääres ja see ei lõppenudki ära. Kas sellest või muust, aga hoo sain kohe sisse ja see püsis. Ainult jätkuv nohu häirib kohutavalt ja kui esimesed kilomeetrid hoidsin salvrätikut peos, siis varsti laguneb see koost ja mul ei jää muud üle, kui nuusata sportlaste kombel. Vat on väärikas preili Londoni linna pääl! Kui Mammi oleks veel siin, siis ütleks ta: "Oot, ma annan sulle ilusa tikitud revääriga ninaräti, aga naine asfaltile küll ei tatista!". Pardon, mu leedi!

 

Esimesed kümme kilomeetrit tehtud ja aeg 56:05 sundis juurdlema: tõbi sees, järsku liiga kiire algus? Mõistsin, et tänases seisundis kiiresti ja kaugele ei sõua, järelikult tuleb kiiresti ja nii kaugele, kui saab. 

Inimesed elasid jätkuvalt kaasa igal nurgal ja kui üldiselt saab maratoniga kõik mõtted ära mõelda, siis siin oma mõtteid ei kuule. Mõned kaasahaaravad trummisõud lisaks. Siis märkan tee ääres kommi pakkuvaid pealtvaatajaid ja ma mõistan, et see võib olla minu ainus võimalus midagi tahkelaadset suhu pista. Kuigi üldiselt eelistan soolakurki ja leiba soolaga, siis täna olen tänulik ka värvilise suhkru eest. 

Ükskõik, kummal pool teed ma kommitädi silman, torman temani nagu puudust kannatav nõukogude inimene ja haaran nii palju, kui pihku mahub. Endal eelmise käest saadud kummikommid alles hammaste vahel. Jooksu pealt mäluda on raske ja magus ajab peagi iiveldama. Geeli ei suuda ma enam ammugi süüa. Loodan, et keegi pakub varsti ka midagi soolast, aga ei. Õlut ja veini saaks, kui tahaks, aga soolasest võib vaid und näha. 

 

Poolmaraton seljataga ja aeg 2:03! Võib-olla polegi ma nii kiiresti poolmaratoni jooksnud. Mitte, et ma teaks oma jooksude aegu, aga tunne on selline. London Bridge`l jooks on ülevoolav ja annab tublisti energiat. Ma otsustan nüüd, et jooksen järgmisele viiele kilomeetrile keskendudes aga eesmärgiga tempot hoida. 

Järgmised kilomeetrid toovad palju kokku kukkujaid. Üks kena naine variseb otse mu ees asfaldile. Turske parameedik sööstab temani ja haarab näitsiku sülle, kui filmis. Edasi tormab teadvuseta jooksjaga meditsiinitelki, kus kõikvõimalikku atribuutikat valmis sätitakse. Hiljem kiirabiarstiga vesteldes selgub, et vedelikupuudus oli peamine mure. Päike oli selleks hetkeks lõõmamas ja temperatuur tõusnud 17 kraadini. 

Mina ise haaran veepudeli igast joogipunktist ehk peaaegu iga kolme kilomeetri järel. Joon pea kogu vee ära. Hoolimata sellest, on enesetunde järgi veepuudus organismis suur ja vetsus ei tule kordagi käia.

 

30 km joostud ja aeg kokku 3 tundi ning 3 minutit. Tähendab, et olen sama tempot hoidnud. Tähenärija ütleks, et isegi parandanud. "Pagan, ma olen tubli," sisendan endale, sest kedagi teist pole seda tegemas. Naeratus on jätkuvalt lai ja ma ju tean, et viimased kuus kilomeetrit on raja reljeef langevas trendis. 

Nüüdseks on rahvast nii palju, et see väsitab. Jooksurajal on aina enam kõndijaid ja nad tolknevad ees. See on selge märk väsimusest, kui paratamatus häirima hakkab. Mina ei ole kordagi kõndinud ja otsustasin, et ei kõnni ka! Vähemalt mitte enne, kui finišis. Kordan endale aina Marguse mõtet ja unistan, et 4:18 pole püüdmatu lind - ka täna mitte. Lisaks, olen hommikust saadik unistanud kuumast vannist, millega motiveerin end kilomeeter kilomeetri haaval. 

Minu varem kokkulepitud kaameramehi raja äärest ei leiagi. Audovisuaalse meedia eksamitööna valmiv Londoni maratoni videolugu on ohus, aga mul pole vähimatki närvi, et muretseda millegi pärast, mis pole minust sõltuv. Loodan väga, et õppejõud loeb siinseid ridu ja annab andeks. 

Viimased kilomeetrid ja mulle tundub, et tempo püsib, aga kell tiksub kiiremini. Olen peaaegu kindel, et see valetab. Otsustan vahelduseks mängida mängu: mitu selga ma kätte saan ja loetlen selle käigus 16! Aga siis mööduvad kaks minust endast ja ma otsustan selle nõmede mängu lõpetada. 

Finiš terendab silme eest ja issand, see on ilus hetk! Aeg kokku: 4:25 ehk üks mu parimatest või isegi parim. Olen nii õnnelik, et ei suuda otsustada, kas naerda või nutta. Selleks hetkeks on meelest läinud mu püüdlus: 4:18. Medalit ulatav härra avaldab, et ma näen liiga värske välja ja peaksin ühe ringi veel jooksma. Tänan teda kena ettepaneku eest. 

Ma olen alati öelnud: maraton on pidu ja selle tarvis tuleb end üles lüüa! Eriti, kui tõbi on kimbutanud või põlv marraskile kukutud, tuleb parim endast välja tuua. Mina jooksin Londoni maratoni absoluutselt tuttuues Nike’i rõivastuses ja ka tossud olid esimest korda jalas! Kinnitan teile, et see oli parim otsus ja hästi valitud kraam pealegi. PS! Mitte ühtki villi ega muud hõõrumist. 

Filmimeeskonna ja teiste eestlaste tabamine umbes saja tuhande inimese seast oli päeva raskeim osa. Teistest rääkides, siis meie kambast Kait Vahter oli ühtlasi Londoni maratoni kiireim eestlane. Aeg: 2:45! Margus Pirksaar finišeerus kolm minutit hiljem. Vähemoluline pole, et Margus Merivälja teenis auga välja oma World Marathon Majors medali - üheksanda eestlasena! See tähendab, et mees on osalenud kuuel maailma suurimal maratonil (New York, Chicago, Boston, Tokyo, Berliin, London). Mina olen alles poolel teel sinna, aga väga sihikindlalt. Järgmisel aastal loodan joosta Chicagos.

Aga tegelikult on mul varuks midagi veel pöörasemat. Allkiri on juba antud ja varsti ütlen kõva häälega välja ka. 

Edasi - pikema ja tervema elu poole!

PS! Minu siiani joostud maratonid: Stockholm; Tallinn; Berliin (topelt); New York; Barcelona; Havanna; Belgrad; Eesti Maastikumaraton; Riia; Veneetsia; London. To be continued...