Õnn pole mind maha jätnud ehk Tallinn Open Triathlon

Ma olen hingelt maalaps ja suvel linnas ei püsi, isegi mitte armsas Kalamajas. Maal on aga kogu aeg tegemist, see tähendab palehigis töö rabamist. Rohimine, koristamine, niitmine, tassimine ja muidugi korilus, mis rohkem nagu preemia. Eile rassisime päev läbi, et tühjendada kuur puudest ja kõigest muust. Kui su ema on kollektsionäär, kellel kõike tarvis võib minna, siis läheb issanda päike enne looja, kui kõik saab minema viidud, laiali jagatud, viimaks ära põletatud. Rohkem kui viisteist kilomeetrit koristamist. Ma küll kordasin endale, et see kõik on hea trenn, aga igaüks saab aru, et kenam oleks jõusaali peegli ees pilte klõpsida.

Trennist vabastust polnud ette nähtud ja alles hilisõhtul jõudsin oma treeningkava järgsesse rattatrenni, mille lõpetasin vaevu südaööks.

Varahommikul ärgates oli tunne nagu oleksin linttraktori alla jäänud. Soovinuks, et Tallinna Triatloni päev poleks käes või see jäetaks ootamatult ära, aga midagi sellist ei juhtunud. Tallinn Open Triathlon on Ironmani peaproov ja see on rangelt soovituslik kõigile, kes täispikka triatloni teevad.

Vaevatuna starti jõudes kohtasin korraldustiimi Ergot, kes aitas olmeliste küsimustega. Ma tõesti ei mäleta enam, kuhu ratas, kuidas start ja mis tunne see kõik on. Ergo räägib, et kui pooltriatlon Ironman 70.3 on eestlaste seas populaarne, siis täispikk alles kogub populaarsus. Sel aastal on Ironman Tallinnal kirjas 1200 osavõtjat, kuid vaid 150 eestlast. Naisi on täispikal hinnanguliselt 10%. Ergo isegi on Raudmees ja julgustas mind tublisti. 

Ratas paigas, tuli Talis kohe kumme näppima. “Tagumist tuleb kindla peale pumbata, selles on heal juhul kolm,” teatab tema nagu ma teaks, mida see numbriline näitaja tähendab. Muidugi on viimasest pumpamisest juba mõnda aega möödas, aga üldiselt: millal leiutatakse kummid, mida ei pea pumpama ja kett, mida ei pea õlitama kogu aeg? “Ketti tuleks puhastada ka,” lisab Talis veel.  Nagu päriselt? Äkki saaks ma palun mingi rattatiimi enda heaks tööle? Ma väga palun. Aga Ironmani ajal pole see muidugi lubatud. Tehnik ei tohi sportlase ratast sõrmeotsaga ka puutuda! Disklahv hüüab kohe tulles! 

Vahepeal selgub, et sinivetikad vohavad Harku järves ja nagu sellest oleks veel vähe, siis kõrge veetemperatuuri tõttu ei tohi kalipsos ujuda. Ilma kalipsota on tunduvalt raskem, nagu te juba teate. Panen siis vähemalt mütsi pähe, see on tegelikult kohustuslik element, kuigi ujumismüts ei tee mitte kedagi kenamaks. Hannes Hermaküla satub samal ajal oma mütsi pähe tõmbama ja see ulatub tal vaevu kukalt katma. "Vahetame ära?," pakun talle ja minu oma saab ta kõrvuni venitada. Hannese kullakarva müts on tõesti veidi kitsavõitu, aga mul on keskmisest väiksem pea - mõõtis kübarameister kord. 

Stardijoonel hoian tahaplaanile. Mitte ei tahaks, et keegi minust üle ujub. Ja üldse ei meeldi mulle, kui hirmsalt pritsitakse. Vaikne kulgemine rabajärves on minu stiil. Harku järv võiks muidu olla kenake järv linna ääres, kui see imelikku valkjat tooni poleks ja samal ajal hirmus porine pealegi. Ma küsin viimast korda: "Mille pagana pärast peaksin ma oma pea sellesse sogasesse vette panema?". Vastust ootamata, olen otsustanud ujuda Ironmanil hinnanguliselt kakskümmend minutit aeglasemalt, nägu musta porri pistmata. Krooli ujun ma seal, kus on midagi vaadata. Punkt. 

Läks. Neljakaupa vette. Vihma sajab ja see on nõme, kuigi märjaks saab niikuinii, aga ikkagi. Proovin selili ujuda, vahepeal läheb metsa, aga vahele konna ja saan rajale tagasi. Paar aeglast on veel lähedal ja kuigi üldiselt olen tervisesportlasena enesekindel, siis ikka on hea meel, et leidub teisigi nautlejaid.

Vahepeal vilistab paadiga poiss, et anda teada vales suunas kulgemisest. “Stiilipunktid saad kindlasti,” viitab ta mu selili ujumisele. Lõpp on raske ja ma mõtlen: saaks juba ratast sõita! See on ikka nii, et ujudes unistad rattast, rattasõidul jooksust ja jooksu ajal diivanil lesimisest. Triatlon on hirmus raske ala, aga see vaheldusrikkus on jälle omamoodi tore. 

Ca 48 minutit ja 1,5 km ujutud. Ma ei julge selja taha vaadata - äkki olengi viimane. Rahvas juubeldab samal ajal nagu oleksin võitja. Hüppan ratta selga ja siis meenub, et unustasin snäkid/geelid ja muu. Minu treener Priit Ailt on korduvalt hoiatanud energiadefitsiidi eest ja siin ma olen: Ironmani peaproovis ilma söögita. Õnneks on päikeseprillid ühes, kuigi vihmas on nendega ebamugav sõita. Hüüru tõusule jõudes märkan, et võistluse võitja sõidab vastu. Arvasin, et ta on ammu lõpetanud. Väntan hoogsalt, kui märkan paari selga ja ma otsustan neist kõigist ette sõita, sest see on hea tunne, kui tead, et keegi tagalana selja taga. Tempo püsib hea, kuid energiadefitsiit ei lase end kaua oodata. Vedelikupuudus ka kerge, lürbin elekrolüüte täis jooki, mis Priidu kingitud pudelitesse villitud.

Vahepeal sõidab Tripassioni-Reelika mööda. Ta tegi treeninglaagris mitu korda sama. Etteruttavalt - see on ainus selg, mis minust rattasõidu ajal möödub. Paarist suudan mina veel mööduda. Lõpp on otse alla ja see on kena veeremine 40-kilomeetrise distantsi lõpetuseks. Vahetusalas vahetan jalanõud, joon veidi ja läks. Jooks on minu ala, kuigi ma pole selles kiire, siis kestan kaua. Pärast Haanja 100 on iga distants pigem lühike. Tempo on hea ja ma kogun naeratusi. Eestlased on ajaga paranenud ses osas ja paljud võtavad tervisesporti lustiga, aga arenguruumi veel on. Võib-olla oleks laialt naeratav eestlane liialt imelik ka.

Pöördel on Ain-Alar ees. “Sa vaata, kuhu ma olen jõudnud,” hõikan talle lõkerdades. Sellest on kaksteist aastat, mil Ain-Alar Juhanson mu TriStar111 võistluse patrooniks kutsus ja mu elu igaveseks muutus.

Tunne on hirmus hea ja ma teen tempot. Saan päris mitu selga kätte ja ca 55 minutit hiljem on kümme kilomeetrit joostud. Finišis ootab Raivo E. Tamm ees. Tema on Raudmees ja see tiitel on kui staatus. Ennist oli Raivo näitleja ja poliitik, aga nüüd on ta Raudmees-Raivo. See staatus näitab, et inimene on sihikindel, vaimselt vankumatu ja füüsiliselt võimekas.

Nüüdseks on tehtud kõik, mida pooleteist kuuga suutsin. Ja mul jääb vaid loota, et õnn ei jäta mind maha. Kohtumiseni 6.augustil Tallinnas, täispikal Ironmanil. Vahepeal teen tööd, näen vaeva ja ehk saab siis veidi ka puhata.

PS! Minu treener Priit Ailt kirjutab: “Minu kokkuvõte: kindlasti suur edasiminek võrreldes juuni kuuga! Ujumise ja ratta kiirus on tulnud ja on nüüd kindlasti selline, millega ei pea väga muretsema, kas ajalimiiti mahume. Lisaks üllatasid kiire jooksuga, mis näitab, et dist käigus võib Su enesetunne veel paremaks minna 🙂”.