CHICAGO MARATON TEHTUD!

7 aasta eest, pärast New Yorgi maratoni istun Chicagos Milleniumi pargis ja ütlen oma sõbrale: “Ühel päeval olen tagasi ja jooksen siin maratoni.” Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Või pigem - mis soovitud, see tuleb ära teha.

Jõuan Ameerikasse mõni päev enne maratoni, et ajavahega pisut harjuda ja kohalike eestlastega kohtuda. Kohtumisõhtult leitud rahvuskaaslastest saavad suurimad toetajad teekonnal.

Expole läheme juba reede hommikul, et pikki järjekordi vältida. Umbes 10 000 inimest on sama mõelnud, aga Ameerikamaal ollakse valmis kõigeks ning korraldus on ideaalilähedane. Rahvast on palju, eestlasi jagub siiski igale maratonile. Kait, kellega Londonis tutvusime, on tulnud Chicagosse järgi oma major marathoni medalile. Tema on kümnes eestlane, kes on osalenud kõigil maailma suurimatel maratonidel: New York, Boston, Chicago, Berliin, London ja Tokyo. Aga Kait pole mingi lonkija, tema jookseb nii umbes ajaga 2:50. Ja ta on vanuses, milles keskmine Eesti mees lusika nurka viskab. Kait pole keskmine mees. 

Ta on palunud isiklikud jootjaid tänava äärde ja see

saab olema riikliku tähtsusega ülesanne. Sõidame läbi täpsed punktid, paneme paika kes, kus ja millise pudeliga seisab. Rajal on muidu 19 joogipunkti (!), aga Kait seal pakutavat jama ei tarbi. Linna läbi sõites peab ta loenguid teemadel: “toitumine maratoni eel ja ajal”; “õiged valikud varustuses”; “apteegitilli kasulikkus”. Mina olen tulnud maratonile kohver raamatuid täis - kaasas pole mingeid jooke, geele ega tosse ka mitte. Aga ma kuulan tähelepanelikult. Olles muidugi veendunud, et ma ei muutu kunagi. 

Kohalik armas inimene Maria on samal ajal mu heaolumiilits. “Sa pead rohkem jooma,” manitseb ta pidevalt ja tõstab veetopsi nina alla. Vee joomine on üks maailma kõige mõttetumatest tegevustest. Punkt üks: sellel puudub maitse! Punkt kaks: mul pole aega kogu aeg pellereid taga otsida. Aga ma püüan parem inimene olla ja tean, et maratoni eel on vedeliku tarbimine ülioluline. 

Õhtul ostan uued tossud. Need on ilusad. Maria soovitab mingeid kohalikke energiadropse ja ma ei pea paljuks need endaga võtta. Ma pole jooksja, vaid nautleja, sisendan endale endiselt.

Olen rahul, et teinud taas kõik nii valesti kui võimalik, sest maratoni ei tohiks võtta liiga tõsiselt. See on lihtsalt üks jooks. 

Ärkame 4:45, et maratonisoeng pähe saada. Siin ei saa juhuseid lubada. Teen end nii ilusaks, kui varahommik lubab. Tatrapuder söödud, sõidame ärkava linna suunas. Chicago linn suletakse liiklusele täielikult alates kella kuuest hommikul. Keegi ei virise ega vingu, vaid võtab trummid ning viled ja sätib end raja äärde. Küll oleks tore, kui Eestimaa jõuaks kord selleni, et tädikesed saavad päev varem apteegikülastuse korraldada ja kalamajalased Viru keskusesse autosõidu asemel jalutada ning mitte keegi ei jonniks, kui rahvusvahelist kaadrit toov spordivõistlus on meil kodus. Ühel heal päeval Eestimaal.

Kraadiklaas näitab 6 kraadi ja minu start kõlab kell 8. Veidi on aega ja oleme eestlastega kokku leppinud kohtumispaiga kenas soojas Hiltoni hotellis. Evelin ja Paavo, kellega Londonis jooksime, on ka sel korral stardis. Evelinil on Ukraina lipp rinnas. “Kui mul väga raskeks läheb, mõtlen Ukrainale,” viitab ta. Ilus mõte sellesse päeva.

“Me peame minema,” manitseb Maria, kui kell on 7 läbi. Ta peab silmas mind ja kogu toetustiim saadab mu stardikoridorri ära. Ameerika maratonid on täpselt minusugustele - ettevalmistuseta nautlejatele. Igal nurgal seisab keegi, kes lahkesti infot jagab ja abistab. Vale sammu korral saad sellest kohe teada.

Helikopterid lendavad üle pea, politseiautod igal nurgal. Chicago oma tulistamistega on jätkuvalt üks riigi ohtlikemaist linnadest. Pealegi pole Bostoni õudused kellelgi ununenud.

Stardis seista on hirmus külm. Lõdisen silmnähtavalt, kuigi pusa on veel peal ja laenatud tutimüts peas. Otsustan need alles hetk enne stardipauku ära võtta. “May I help you?,” küsib kena poiss kõrvalt, aga ma olen iseseisev naine. 

Start läheb. Pagana külm on, tibutagi ei tahagi kaduda. Vaated suurlinna pilvelõhkujatele on lummavad. See on vägev tunne joosta tänavatel, kus igapäevaelus on palju saginat ja enamus jääb seetõttu tähelepanuta. Ja liiklus on suletud sinu pärast. See tähendab olla tähtis.

Enesetunne on hea ja selle hoidmiseks otsustan juua igas punktis. Gatorate on üks kahtlane vedelik jäledamate jookide TOP-ist, aga täna ei pea ma paljuks lisariskile võimalust anda. Ehk on meeled muutlikud, naistele andestatav, aga mulle maitseb see jäledus täna. Süüa saab vaid paaris punktis - banaani. Aga inimesed raja ääres pakuvad mida iganes. Lisaks, ei meenu mulle ükski maraton, kus pakutakse vaseliini, külmaravi ja muud taolist igal sammul.

Juhuslikult soetatud energiadropsid lähevad hästi ja otsustan, et võtan ühe iga poole tunni järel. Tunnen end juba nagu Kait - kõik peensusteni läbi mõeldud ja arvutatud. Kohapeal ja juhuse tahtel, aga siiski. Kait muidugi ei tarbiks iial tundmatuid tropse ja pealegi uuriks ta alustuseks, palju need üldse energiat annavad. Seejärel arvutaks ta välja täpse vajaduse ja tarbiks vastavalt. Aga mina pole Kait. Samas tahaksin tema vanuses näha välja sama hea. 

Vool kannab nagu elumerelaintel - kui usaldad end neile, kannavad need endaga kaasa. Rahvas juubeldab. Muusikat on vähem, kui näiteks New Yorgis, aga melu jagub.

Jooksjaid on umbes 42 000, eestlasi jagub kõikjale. Rõõmustan, kui Katrinit silman. “Sul on hea minek?,” küsib ta. “Läks sind kohates just paremaks,” vastan talle ega tihka pikemalt segada. Jooks on tõsine asi. Tempo püsib ja tunne on hea. Poolel teel kohatud Eesti tüdrukud Ille, Liivika, Rita ja Helbe juubeldavad suure Eesti lipu kõrval. See hetk teeb meele härdaks. Siin kaugel ameerikas hoiab eestlane ühte ja toetab rahvuskaaslast kui väljasuremisohus liiki. 

Energiatase hakkab langema kohe pärast poolmaratoni ja see ei üllata mind. Treeningud kulgesid juhusliku kava järgi ha rohkem sattusin ratast sõitma või matkale, kui jooksutrenni. Pealegi on Ironmanist möödas alles kaks kuud ja lihas pole seda unustanud. Riskin nüüd veel - võttes vastu geeli, mis pakkumisel. Olen viimased kolm aastat peaaegu terve, üks geel ei saa tappa.

22 miililt peaksin Maria leidma. Üks sild silla järel ja ma olen üsna kindel, et see punkt on juba möödas. Küllap ei jõudnud ta mind ära oodata, kui Kait lennates möödus - tema oli siiski meie prioriteediga jooksja. Aga siis silman kaugelt suurt Eesti lippu ja pisarad jooksevad mööda põski. Maria jätab oma koti kus see ja teine, palub suvalisel vanamehel lippu hoida ja jookseb kaasa. Muidugi pole see lubatud, aga teha kõike nii kui peab, tähendab elada põrgulikult igavalt.

“Siit otse, siis paremale ja kohe pöördel olen sul taas vastas,” lubab ta ja see kõlab nagu mõni sada meetrit oleks minna. Aga ei, jooksu kõige vastikum lõik - pikk sirge on jalge all. Pöördepunkti ei tule ega tule. Joogipunktist haaran vaid vett ja loodan parimat. Alla ma ei anna. Mitte iial! Võimalik, et ma ei jookse enam kunagi neil tänavatel siin ja neist hetkedest tuleb võtta viimane.

Viimaks pöördel, rahvas juubeldab maruselt ja Eesti lipp ei lase end kaua oodata. Maria haarab lipu ja jookseb jälle kaasa. Me teame mõlemad, et see on üks ohtlik jooks, aga kes ei riski, see maratoni ei jookse. 

Viimane sirge. Naine mu selja taga oksendab häälekalt, ent jookseb edasi. Ma ei suuda üle õla vaadata - olen kindel, et vaatepilt ajaks südame pahaks ka mul. Loodan samas, et ta hoiab pikivahet, igaks juhuks teen tempot. Ületan finišijoone ameerikaliku naeratusega näol.

Uued tossud, moodsad energiadropsid ja jäle spordijook aitasid rekordajale kaasa. Aeg: 4:14:03. See tähendab, et parandasin varasemat rekordit 53 sekundiga. See on juba sportlase tase - ajada järge sekundite lõikes. Kui nii edasi läheb, tulevad isiklikud jootjad, omad söögid ja igikestvad tossud. 

Mis siis nüüd järgmiseks, küsite? Võib-olla õnnistab tulevik kena talvega ja saab toredaid suusasõite planeerida. Muttiku rääkis elavalt Vasaloppetist ja see kõlas kenalt küll. Aga võib-olla kerkib mõni eksootiline jooksumaraton silme ette. Koju sussi sahistama ma igastahes ei jää, sest südamelihas vajab treenimist, meel ja keha liikumist. Dr Margus Viigimaa kinnitas mulle, et maraton piisava ettevalmistuse ning jõukohase tempoga on südamele kasulik ja minu ainus eesmärk on olla terve.

Lõpusõnad pühendan kohalikele eestlastele, kes ei pidanud paljuks ärgata kell 3 varahommikul, et pika päeva raja ääres seista ja võib-olla ainult korra hõigata: “juhuuu”. Seda väärtuslikum oli see sekund. Teie toetus kandis ja julgustas. Eestlane olla on uhke ja hea - Chicagos veel eriti. Lubage loota, et olete ka järgmisel maratonil kohal. Teie valite sihtkoha ja ma tulen. Boston ja Tokyo on kindlasti mu listis, et major marathoni medal välja teenida.

Nägemiseni siis. Mõnel maratonil, Haanja halastamatutel tõusudel või pagan teab, kus.

Olge terved!

Kertu