Alustasin päeva jooksuga ja vastavalt kavale jooksin soojenduseks, siis tegin venitusharjutusi, jooksin seejärel 2 km maratonitempos ja lõpetuseks veel lõdvestusjooks. Pulss oli keskmisest kõrgem, kuid mõned puhkepäevad ja vahepealne nuumamine kindlustasid täna siiski energilisema trenni. Pärast seda ootas ees spordimassaaž Kristi Singi juures. No tegelt täna väga hull polnudki, mis tähendab, et korralikumast venitamisest on vahepeal ikka kasu olnud. Vaid trapets oli halvemas seisus, kuid selle kannatasin ära. Mõned uued sinikad on juures ja läinud ma olingi.
Seejärel ootas mind ees ratsutamine. Kunagi lapsepõlves võttis isa meile suveks poni Kannikese, kes oli aga nii ebasõbralik, et keegi temaga ratsutada ei julgenudki. Lõpuks sõi loom end nii paksuks, et tuli dieedile panna. Mina olen aga lapsest saati suuri loomi kartnud ja ammugi pole ma julenud hobuse selga istuda. Nüüd olen aga otsustanud, et ükski hirm ei tee inimesele head ja ma püüan nii mõnestki neist üle saada ning üle olla. Siiski tasa ja targu ja nii oli plaan täna talli lihtsalt kaasa minna ja püüda hobustega kaugemalt sõprust teha. Jõudsime aga Kohilasse kohale, kui treener mind kohe imeilusa Adeele selga kupatas. Mõtlesin, et olgu, kui ta kõrval seisab ja päistest kinni hoiab, on okei. Läks hetk ja juba tuli mul endal päistest haarata ja veel hetk, kui tuli alustada traavi õpingutega. Kõik see pooleteist tunni jooksul ja tunni lõppedes sain hindeks 5+! Hämmastav, kui lihtne on üle saada hirmust, kui lasta asjadel juhtuda ja mitte kinni hoida vanadest emotsioonidest. Lõpuks ei tahtnud kohe mitte oma armsa hobuse seljast maha saada ja tegin seda vaid seetõttu, et hobusele puhkust anda ning tingimusel, et olen peagi seal tagasi. Loodan, et reie siselihased pole homme väga valusad, kuid igal juhul oli tore oma mõtteid jooksu juurest mujale viia. Aitäh Adeelele ja Larsile! Homme uus päev, uued tegemised.
Alustasin päeva jooksuga ja vastavalt kavale jooksin soojenduseks, siis tegin venitusharjutusi, jooksin seejärel 2 km maratonitempos ja lõpetuseks veel lõdvestusjooks. Pulss oli keskmisest kõrgem, kuid mõned puhkepäevad ja vahepealne nuumamine kindlustasid täna siiski energilisema trenni. Pärast seda ootas ees spordimassaaž Kristi Singi juures. No tegelt täna väga hull polnudki, mis tähendab, et korralikumast venitamisest on vahepeal ikka kasu olnud. Vaid trapets oli halvemas seisus, kuid selle kannatasin ära. Mõned uued sinikad on juures ja läinud ma olingi. 
Seejärel ootas mind ees ratsutamine. Kunagi lapsepõlves võttis isa meile suveks poni Kannikese, kes oli aga nii ebasõbralik, et keegi temaga ratsutada ei julgenudki. Lõpuks sõi loom end nii paksuks, et tuli dieedile panna. Mina olen aga lapsest saati suuri loomi kartnud ja ammugi pole ma julenud hobuse selga istuda. Nüüd olen aga otsustanud, et ükski hirm ei tee inimesele head ja ma püüan nii mõnestki neist üle saada ning üle olla. Siiski tasa ja targu ja nii oli plaan täna talli lihtsalt kaasa minna ja püüda hobustega kaugemalt sõprust teha. Jõudsime aga Kohilasse kohale, kui treener mind kohe imeilusa Adeele selga kupatas. Mõtlesin, et olgu, kui ta kõrval seisab ja päistest kinni hoiab, on okei. Läks hetk ja juba tuli mul endal päistest haarata ja veel hetk, kui tuli alustada traavi õpingutega. Kõik see pooleteist tunni jooksul ja tunni lõppedes sain hindeks 5+! Hämmastav, kui lihtne on üle saada hirmust, kui lasta asjadel juhtuda ja mitte kinni hoida vanadest emotsioonidest. Lõpuks ei tahtnud kohe mitte oma armsa hobuse seljast maha saada ja tegin seda vaid seetõttu, et hobusele puhkust anda ning tingimusel, et olen peagi seal tagasi. Loodan, et reie siselihased pole homme väga valusad, kuid igal juhul oli tore oma mõtteid jooksu juurest mujale viia. Aitäh Adeelele ja Larsile! Homme uus päev, uued tegemised.
Piltide vaatamine viskas nunnumeetril osuti põhja ja pauguga küljest ära ka veel :)
ReplyDeleteBatuudid,pallimered,ratsutamine....mis järgmiseks?!
ReplyDeleteÄra lase maratonieelsel rahutusel ja energiatulval tühja joosta,säästa kogu energia õigeks päevaks ,ära kõnni sammugi kui võid autoga sõita,ära istu kui võid lamada jne.
Küsisin targemalt ehk Pirksaarelt kommentaari ja vastus oli selline:
ReplyDeletetuleb jääda ikka oma elurütmi juurde, sest liikumine paneb veresoonkonna tööle, transpordib laguaineid, hoiab ainevahetuse korras jne. Oluline on nädal enne maratoni vähendada treeningkoormust, kuid mitte ei tohiks end nö karpi sulgeda.
PS! Järgmised atraktsioonid on soolas :)
Kas see poni kelle isa teile suveks tõi oli Tooma tallist? Kui jah siis minul on omad mälestused sellest Kannikesest. Ta oli kunagi suht truu sitavankri vedaja. Mina suutsin temaga Toomal tallis vankriga ukse piidad maha sõita. Temaga sai ratsutada (ilma sadulata )ja proovisime ka kunagi üle tõkete hüpata. Siiani on mul kulmu all arm sellest kui Kanni lihtsalt tõkke kõrvalt lati alt läbi jooksis ja mina maha prantsatasin. Kerge kabi käis üle näo. Valus oli aga emale ütlesin ikka, et rattaga kukkusin. Tallis ratsutamas käimine oli ju nii äge, et sellest ma ometi loobuda ei saanud. Kanni kippus hammustama muidu oli ta pisike paks poni. Atu oli rallimasin.
ReplyDeleteMarika
Poni nimi on tegelikult Adelheid :)
ReplyDelete