Klubimaraton on ka maraton?

Alustan sealt, kus viimati pooleli jäin. Sain oma sünnipäevaks terveks nagu lubasin. Immuunsuse teemal on tehtud uuringuid ja leitud, et olles positiivsete emotsioonide vallas, on immuunsus kordades tugevam, kui negatiivseid mõtteid viljeledes. Niisiis sel korral ma lihtsalt mõtlesin end terveks.

Pealegi ootas mind ees elu pikim sünnipäev, mis algas Eesti aja järgi ja lõppes Missouri aja järgi - see tähendab kaheksat lisatundi, mis kui maast leitud! Niisiis tähistasin oma 27ndat sünnipäeva 27ndal kuupäeval - siin nimetavad nad seda colden birthday, omamoodi kummalisel moel. Ma otsustasin, et kuna ükski mu parimatest sõbradest pole minuga siin, siis niisama seltskonda seltskonna pärast ma ei vaja ja ma tähistan oma sünnipäeva iseseisvalt võttes ette klubimaratoni, sest üks kord on ka see kord. Alustasin ladina-ameeriklaste klubist. Kohe, kui jõudsin sisse, küsis üks sealt: "Comosta, Chicita?". Vastasin: "Moi biene!". Tegin paar tantsu ka ja lahkusin, kuigi muusika ja rahva poolest oli tunne kui kodus. Järgmine klubi oli kohalike hinnangul teistest fäänsim niinimetatud VIP-klubi. Astusin sisse ja võimalik, et olin suhteliselt ainus naisterahvas, kes ei kandnud kleiti ja tikk-kontsi. Jõudsin osta joogi, kui juba oli kutt kõrval küsimusega: "Are you married?" ja kohe ka järgmine: "Do you have a boyfriend?". Kuigi small-talk edenes, olin juba peagi teel klassikalisesse elava muusikaga varustatud klubisse, mis iseenesest meeldis. Juba oli aga rutt, et minna osa saama mustade peost. Siin linnas pidutseb rahvas värvide järgi jaotatuna, sestap ei suutnud ma ka ühtki valget endaga kaasa meelitada. Mustade kultuur on hoopis midagi muud - kõneviis, riietumisstiil, pidutsemistava jne. Klubisse jõudes avastasin, et olen tõepoolest ainus valgenahaline mustade räpipeol. Kuuldavasti esines sel õhtul kuulus räpiduo, kelle nime ma kahjuks fikseerida ei suutnud. Peagi olid mõned mustad mehed ümber mul nagu mesilased ümber meepoti. Hetkeks ei saanud arugi, kas olla meelitatud või on see hoopiski ohumärk. Siis meenus, et ma peaksin ju ikkagi eksootika seal klubis olema, kuigi ma pole ka just eriti luik. Jutud olid pikad, aga aru sain vähe, sest mustade keel ja ennekõike släng on kõrgem pilotaaž. Nii noogutasin rohkem, kui rääkisin. Korra kohtasin ka kommentaari: "What the white is doing here?" Naeratasin ja sammusin enesekindlalt edasi justkui oleksin seal, kuhu kuulun. Peagi sai ring peale tehtud ja liibuvad mustjad kehad hakkasid vähe väsitama. Väljudes jutustasin veel pikalt ühe toreda politseinikuga, kes valgustas mind värvide erinevusest ja teistestki tagamaadest.
Edasi läksin klubisse, mis mulle tundus pigem kolledžiealiste seas populaarsena olevana. Mitte, et ma end vanana tunneksin, aga nemad seal olid ikka väga noored. Mõned vanurid noort liha ka taga ajamas. Ahjaa, paar klubi olid veel, kust läbi astusin, kuid mis eraldi välja toomist ei vääri.

Niisiis maratoni võib lugeda korda läinuks ja kokkuvõte oleks järgmine:
Tempo: õigesti valitud, seina ette ei tulnud
Aeg: 5 tundi ja 27 minutit
Pulss: normis
Põletatud kalorid: said kohapeal tasa tehtud

Elu pikim sünnipaev jätkus järgmisel päeval, mil otsustasin, et söön kogu päeva vaid torte ja kooke. Alustasin apple pie-ga, kreeka pähkli muffin, siis pecan pie ja siis korraks vandusin alla, sest süda läikis ikka juba korralikult. Sõin vähe soolast vahele, et sünnipäevakook üle elada. Kohalikega tähistasin oma sünnipäeva Cheescake Factoris, kus jälle libastusin ja sõin ühe salati ka enne juustukooki ära. Viimane oli aga parim ilmselt, mida saanud olen. Nüüd on kookidega mõneks ajaks ühel pool ja loodan, et üleüldse kirjutan nüüdsest taas spordist rohkem kui söömisest ja muust.