Aeg, mis lennanud linnutiivul

Pea kaks kuud on möödas Tallinna maratonist ja mulle tundub, et ühelt poolt on selle ajaga palju muutunud, teisalt kõik nii turvaliselt sama. Tõsi, jooksuradade asemel veedan suurema osa oma ajast raamatukogus otsides materjale lõputöö tarvis. Hommikul lähen ja õhtul tulen. Vahel, kui erialane kirjandus üle viskab, loen muid põnevaid raamatuid ja kui saaks, siis loekski vaid neid viimaseid. Lugemine on muuseas mu teine kirg spordi kõrval, mida võiksin teha nädalaid-kuid jutti. Kuid sporti pole ma ka jätnud, ega vist enam saakski.

Pärast väikest pausi, mis ennekõike oli tingitud põlvepõletikust ja mis tänaseks on peaaegu lõplikult paranenud, olen käinud nii jooksmas, ujumas kui ka jõusaalis. Vahepealse trennipausiga kaasnes mul aga tõeline unetus ja panen selle täielikult vähese füüsilise koormuse arvele. Nii pea, kui päeval on trenn tehtud, magan ennastunustavalt hommikuni. Ka psühholoogid muuseas soovitavad enne unerohtude haaramist koormata end päeva jooksul füüsilise tegevusega ja hea uni peaks olema tagatud. Lisaks, vaim ei saa virgaks enne, kui keha pole vaimuga tasakaalus. Ma usun üleüldse kõiksugustesse tasakaalu seadustesse. Hetkel tundub tagasi vaadates, et ikka tubli 4 korda nädalas olen trenni teinud ka pärast maratoni.

Niisiis, kui eile oli taas ujumistrenn, siis täna jooksime 45 minutit Pirital. Vahelduseks ma naudin seda, et mul pole kava, mida piinliku täpsusega täita, vaid pigem teen kõike enesetunde järgi - ka pulsikellast olen sel põhjusel loobunud.
Homme võtan üle pika aja ette joogatrenni ja juba nädala pärast olen teisel pool ookeani, et vähe kirgastuda ja silmaringi laiendada. Sport aga jätkub ka seal ja luban, et siis hoian teid ka tihedamalt kursis oma sportlike tegemistega ning lisaks veel ameeriklaste trennikultuuriga (söömiskultuuri kõrval!).