Berliini rulluisumaraton kõigest hoolimata TEHTUD!

Hommikul ärgates olin väsinum, kui eile õhtul magama minnes. Vahele jäänud öö rammestus oli kontides ja lihastes. Ei päästnud ka hommikusöök, sest midagi korralikku valikus polnud ja nii tuli lisaks süüa kaasa võetut. Õnneks sain homseks hommikuks kokkuleppe, et nad keedavad mulle mu kaasa võetud tatart.

Võistluspaika läksime üheskoos Jaanusega joostes, teised rulluiskudel. Kohale jõudes läks kohe jubedaks sebimiseks - 8000 inimest ikkagi sahkerdamas. Kuhu kott jätta, kus on start ja kus saab sooja teha? Mul polnud vähimatki närvi ja läksin vaid vooluga kaasa. Täpselt selline tunne oli, et saaks juba tehtud - siis saab jooksma. Viis gruppi oli stardis ja mõistagi olin mina viimases. Iga grupi stardiaegade vahele jäeti mõned minutit, mis tähendas veelgi ootamist. Just siis, kui päike välja tuli, kõlas stardipauk meie grupile. Esimene kümmekond minutit erilist liikumist polnud ja pigem tammusin kohapeal, seejärel sai juba vähe liikuda ka. Teadsin, et keskenduda tuleb vaid ees olevale, et varakult märgata teekumerusi, kaaskakerdajaid ja teisi takistusi teel. Ei mingit suhtlust, ega publikusse süvenemist. Ja siis see juhtus - umbes 15ndal kilomeetril - nägin esimesi vigastatuid, keda kanderaamiga minema viidi. Läks veel vähe ja juba järgmised ja järgmised ja järgmised. Mõnes kohas oli kiirabil lausa mitu kanderaami valmis ja ma ei salga, et see hirmutas mind ikka päris tõsiselt, sest kuigi ma teadsin, et kukkumisi on, poleks ma iial arvanud, et neid nii palju ette tuleb.
Kõigest hoolimata tempo püsis ja jõudu oli mul palju. Peamiselt keskendusin, et ühelegi rulluisutajale liiga lähedale ei satuks, et kukkumisriski vähendada. Umbes poole maa peal sain kõige hirmsama vaatepildi osaliseks - keset teed elustati meest. Hetkega suleti meile tee ja ootasime oma 7-8 minutit enne, kui jätkata lubati. Hirm nahavahel oli veelgi suurenenud ja mulle tundus, et kõigi tempo langes märgatavalt. Sellest hoolimata oli kukkujaid jätkuvalt kõikjal ja kanderaame samuti.

Oli jäänud viimased 10 kilomeetrit, kui imeilus ilm pöördus ja vihma sadama hakkas. Värskendusena oli see hea, kuid asfalt muutus hetkega libedaks kui kiilasjää. Aeglustasin tempot ja mõtlesin, et loodan vaid tervena finišhis olla. Mõned tõusud ja langused olid ikka ka, kuid peamiselt just kurvides püüdsin veelgi ettevaatlikum olla. Sellest hoolimata oli minulegi ette nähtud kukkumine! Pealtvaataja jooksis valel hetkel teele ja mina ei suutnud sellega kurvi võttes arvestada. Õnneks maandusin külili ja kuigi jalg sai vähe viga, tundub, et midagi hullu pole. Tõusin püsti rahva aplodeerimise saatel ja jätkasin sõitu nagu poleks midagi olnud. Viimased kilomeetrid püüdsin veel mööduda paljudest sain ja tehtud see sõit oligi. Ma olen tõepoolest tänulik täna vaid selle eest, et finišheerusin tervelt. Peaaegu.
Aeg: 2.11.14
Tean, et mitmed meie ülejäänud kambast, kaasaarvatud mu hea treener Jaanus, kukkusid täna samuti - mõistagi on nende vigastused tulenevalt tempost tõsisemad. Õnneks on jooks turvalisem ja ma ootan homset starti!  Kell 9 hommikul see juhtub, seega lähen kohe magama, et anda oma kehale võimalus puhata palju võimalik.