Tere! Mina olen Kertu. Kui soovite, siis nüüdsest Triatloni-Kertu.
Detsembrikuu oli toona, mil sain ekirja ettepanekuga Ain-Alar Juhansoni käe all end triatloni vormi treenida ning Pühajärve järjekordne triatlon läbi teha. Nagu ikka, sai "jah" sõna valmis mõeldud enne, kui mõistma hakkasin, millega tegu. Asjast teadlikud rääkisid, et tegemist on ropu alaga, mis pole minusuguste jaoks. Triatloni poisid seletasid aga vastu, et võistlust tuleb võtta kui matka ja midagi rasket pole, kui ettevalmistus on piisav.
Kaalusin mis ma kaalusin, kuid jõudsin selleni, et taolisest pakkumisest tuleb kinni haarata. Suurepärane võimalus saada aimu tõelisest sportlas-elust ning saada lisaks ka ideaalsesse vormi. Kujutasin otsemaid vaimusilmas ette finishijoone ületamist, piiritut võidujoovastust ja rahulolu. Seda enam, et siiani olen olnud pigem laisk tervisesportlane, kuigi pärit sportlikust perest. Mingil põhjusel läks sport minust mööda hoolimata sellest, et ema ja isa on treenerid ning kaksikõde mitmekordne maakonnameister võrkpallis ja vanemad õde, vendki keskmisest sportlikumad. Mina olen vaid paar korda Sügisjooksule sattunud, kuid ei muud. Aga võib-olla nüüd ongi minu hetk!? Sportlastähetund! Kui plaanist kodus rääkisin, hakkasid kõik igaljuhul naerma.
Enne, kui treeningutega sain alustada, lõpetasin aasta 2009 kurgumandlite eemaldamise operatsiooniga, mis kulges mõningate tüsistustega. Aasta alguses aga võtsin end vaikselt juba kätte. Rahulikult hakkasin spordiga harjutama. Paar korda nädalas ujumas, paar korda muud trenni - bodypump, bodybalance, spinning või jooks. Nagu võis arvata, oli algus künkaline. Minu õnn, et olen sihikindel.
No comments:
Post a Comment