Tänu mõne päevasele Tansaanias ringi reisimisele sain piisavalt aega, et end välja puhata ja vaim vallutuseks valmis seada. Hommikul kella 10 paiku sõitsime 1800 meetri kõrgusel asuvasse Matchame väravasse ootusärevuses, et alustada matka Kilimanjaro tipu poole. Seda üheskoos 28 naisega üle maailma. Aega kulus tunde enne, kui kogu bürokraatlik kadalipp kogu grupi jaoks sai läbi tehtud. Esimene päev nägi ette 5km pikkust matka läbi vihmametsa 3000 meetri kõrgusele. Enne, kui sain väravast läbi, peatati mu tee siiski veel, sest selgus, et tavaliste veepudelitega mäele ei lubata - see olla uus reegel. Enne kui sain lõplikult teistele järgi liikuma hakata, ostsin oma elu kallimad korduvkasutatavad plastikpudelid sealt samast kohaliku käest. Päevane minimaalne lubatud vee kogus oli 3 liitrit.
Meie abilisi mäel oli 80 ringis - kotivedajad ehk porterid, kokad, giidid ja teised abilised, kes tegid kõike muud, mida vaja. Abistajad olid juba ees liikumas, et laager ja õhtusöök ette valmistada, giidid püsisid meie juures, sest üksi mäel liikuda ei tohi. Jäin taotuslikult põhigrupist maha, et vihmametsa võlusid isekeskis nautida, kuniks püüdsin kinni grupi aeglaseima ehk vapra naise Puerto Ricost, kes küll nüüd elamas New Yorgis. Keskeas naine oli äsja maovähendusoperatsiooni läbinud, kaotanud selle tagajärjel pool oma kehakaalust ja otsustanud nüüd, et elab endale nii, et tervislikkus oleks igapäevane. Mõistagi oli liikumine tema jaoks raskendatud ja ega ta täpselt ikka ei teadnud, millesse end mässinud oli. Aga mulle tema eriti aeglane tempo sobiski.
Sattusin lennukis Tansaania poole lennates istuma britist reisikorraldaja kõrvale, kes rääkis, et on aastaid inimesi Kilimanjaro tippu viinud, ning hoolimata statistikast, mille järgi 30 % alustajatest tippu ei jõua, pole üksi tema juhendatavatest tippu vallutamata jätnud. Uurisin, et kuidas on see võimalik, sest mäehaigus on tihti paratamatu. Ja tema vastas, et iga inimese organism suudab kohaneda ja aklimatiseeruda Kilimanjarol - küsimus on vaid ajas. Ta soovitas, et liiguksin üles mäe poole nii aeglaselt, et panen iseenda kannatuse pidevalt proovile, lisaks pidevad puhke- ja joogipausid. Ja et olla kindel, et mina ise teen kõik endast oleneva, et tippu jõuda, sobis kõige aeglasemas seltskonnas liikumine hästi. Pealegi, klappis meil Puerto Ricolasega huumorimeel ja mida ongi inimesel muud vaja, kui kaunist loodust ja head seltskonda. Isegi vahelduvatel vihmahoogudel ei lasknud me end häirida. Sel viisil möödus päevane tee kiiresti ja laagrisse jõudes oli meie jaoks kõik valmis seatud - väike pesukauss, õhtusöök ja telgidki juba üleval. Pärast õhtupimeduse saabumist ja kohapeal valmistatud õhtusöögi söömist, ei soovinudki ma muud, kui vaid magamiskotti pugeda ja magada.
musi kalli
ReplyDelete