Neljas päev mäel - kaljuronimine

Magasin vahelduva eduga ja taas ikka külma pärast. Öiste temperatuuridega polnud võimalik harjuda ka, sest iga ööga see uues laagris aina langes. Ainus, mida kahetsesin, et eelnevalt häbiväärselt vähe talisuplust harrastasin. Külmaga harjutamine päästnuks nii mõnegi hetke ning säästnuks mäel energiat.
Mu enesekindlus põletava päikese osas mäel oli samuti kätte maksnud ja nii tuli öösel korralikku päikesepõletust ravida. Eestlannadel oli õnneks igasuguseid ravimeid ja elutarkust pealegi, mida lahkelt mulle jagasid. Kuigi mõni asi tuleb omal nahal ära kogeda, siis see võinuks jääda ka olemata.

Ärkamine sel hommikul toimus pisut hiljem, sest päevaplaan nägi ette raske, kuid lühikese päeva läbi mägikõrbe. Kavas oli tõusta ülespoole mööda mäeahelikku, mis kõrgub kaljulõhe ja liustiku vahel ning lõpetada päev peaaegu samal kõrgusel laagris - 4000 meetri peal.
Kaljuronimine polnud küll nii tehniline, et vajanuks vastavat varustust, kuid kujunes katsumuseks siiski. Iga järjekordset kaljunurka seljataha jättes tundus, et kohe-kohe hakkame me jõudma kuhugi, aga ei, siis oli taas uus tipp ja peagi kerkis järgminegi silmapiirile. Porterid ja teised abilised kiirel sammul möödumas ja alati viisakalt kohalikus keeles teretamas: "Jambo!". Vajadusel toetati ja tiriti, kes iseseisvalt ronimisega hakkama ei saanud.
Sel päeval jäin teadlikult teiste eestlastega kokku - tempo sobis ja pealegi olin otsustanud pisut rohkem riskida. Kindlust lisas seni valitsenud hea enesetunne ja fakt, et ühti mäehaiguse sümptomit polnud ma enda nahal veel kogenud.
Merlega sattusid meil sel päeval ühtmoodi Icepeaki riided selga ning sellest ajast arvati, et me oleme õed. Tõsi, et Merle oli mäel oma õega, aga õde polnud mina.
Võtsin mäele pärast teiste Kilimanjarol käinud eestlaste soovituste ülekuulamist kaasa riideid rohkem, kui vajanuks ning seda põhjusel, et jagada mäel kohalikele, kes tihti poolpaljalt ja plätudes üles ronivad. Kohapeal selgus aga, et olukord kohalike varustuse osas on aastatega palju paranenud ja seda just tänu turistidele, kes pärast matka abilistele oma riided, jalanõud ja muu varustuse laiali jagavad.
Selle asemel, et kohalikke aidata, olid need samad meie grupi ameeriklased eestlastel ümber kui piraajad väitega, et nende riigist kirevavärvilisi matkariideid ei leia. Küll taheti üht ja teist asja, kaubeldi ja uuriti. Ameeriklast Aafrikas riietega varustada tundus vähe veider, nii otsustasin, et jagan kontakti, et ameeriklane saaks Eestist endale sama värvilised ja ilusad matkariided tellida.

Mägikõrbes Merle, Ülle ja Janikaga jalutades ei jõudnud me looduse ilu üle ära imestada. Ikka viitas üks ja viitas teine, kaamerad välkusid, kõike hoomata ei suutnud. Kohati olime justkui muinasjutumetsas käimas keset mägikõrbe, mille keskel laiub järsku kaunis oaas.
Laagrisse jõudsime juba kella kaheks päeval. Ainus, mis oli taas kadunud, oli isu. Suutsin vaid suppi pisut süüa - supist oligi selle reisi ajal mu eriline lemmik kujunenud. Oli see muu toiduga võrreldes vürtsikam ja pealegi veel ingveriga, mis omakorda keha soojendas.
Söök söödud, polnud ma suurem asi sotsialiseeruja, vaid keskendusin taas puhkamisele. Meeles mõlkusid aina Alar Siku õpetussõnad: "Hoia mäel energiat palju saad, sest juurde pole enam kusagilt tulemas ning energia kadu on samal ajal suur."
Õhtupimeduse saabudes varustasin end kuuma vee pudeliga ning pugesin põhku.