Teine päev - pikalt kannatada või kiirelt kannatada?

Ärkasin öösel päris mitu korda, sest öine temperatuur oli jahedam, kui eeldasin. Magamiskott oli küll piisavalt soe kaasa võetud, kuid minu soojalembus vajab ilmselgelt veel paremat ettevalmistumist. Ema nõudmisel kaasa võetud villased sokid päästsid siiski nii mõnegi hetke öistel tundidel.

Äratus toimus kell 6 hommikul ja minu nägu oli juba naerul. Kuidagi iseenesest tegi vaade mäele ja seal olemise jõud õnnelikuks ja rahulolevaks. Esimestel minutitel pärast äratust toodi veel kohvi ja teegi vastavalt soovile telki - milline teenindus, mõtlesin esimesel hommikul laagris ärgates. Seejärel ulatati pesukauss sooja veega ja peagi oli valmis ka hommikusöök - puder, omlett, puuviljad, viinerid ja muudki. Puder, mu vaieldamatu lemmik oli tõsi küll vedelam kui keskmine supp, kuid seda mõistsin kohe, et mäel toidu üle viriseda on lubamatu. Pakutakse parimat ja süüa tuleb nii palju, kui suudan, sest keha vajab mäel enam kui maal ning pealegi on päevased matkad piisavalt energiat röövivad.

Päevaplaan nägi ette 8 km pikkuse teekonna, jättes vihmametsa seljataha ja läbides orus asuva sügava kaljuaheliku läbi kõrberaba. Taas jäin ühes puerto ricolase Dorothy ja ühe newyorklase Alexiga. Järsud ja libedad tõusud võtsid kohati mindki võhmale, Dorothy jaoks oli mõni trepp või kaljusein eriti raske ületada. Viimase ihugiid oli abiks igati. Lisaks oli meie kambaga liitunud giidide liidrid Swai, kes mäe vallutanud ühtekokku 104 korral ja teadaolevalt esimene Kilimanjaro naisgiid Saumu. Viimase kontol on lausa 120 korda mäe vallutamist. Et giidiks saada, tuleb esiti kaks aastat porterina leiba teenida, tassides kuni 25 kilogrammiseid raskusi - 7 dollari eesti päevas. Naistele kehtivad samad reeglid ja limiidid. Ehk ka selle tõttu on siiani vaid üks naine suutnud kahe aastase paraja
orjatöö üle elada ja giidiks tõusta.

Tempo meie grupil jäi lõpuni välja nii aeglaseks, et mu selg hakkas aina enam tunda andma. Jalad
samuti, sest on suur vahe, kas jalgadel olla ette nähtud 5 tundi, või hoopiski 8 - nagu meil päevasele teele kulus. Õhtupoole õnnistati meid aina suuremate vihma- ja rahehoogudega.Ühel hetkel tundsin, et pean jõudma kiiremini laagrisse, et jalgadele ja seljale puhkust lubada. Pisut enne päikese loojangut kohale jõudes olid teised eestlased murest murtud, et mis on küll meiega juhtunud ja kuhu oleme nii pikaks ajaks jäänud. Muretsemiseks põhjust polnud ja kohe, kui sain seljakoti seljast visata, kõhu täis süüa, oli imeline maailm taas peopeal. Enesetunne ja tervis olid mul ideaalsed, kuigi mõni oli juba kannatamas mäehaiguse sümptomite käes. Sel ööl olin eelmisest ka targem ja varustasin end
magamise eel tulikuuma veega täidetud pudeliga, mis magamiskotis ahjuna toimis. Seda enam, et laager asus nüüdseks juba 3800 meetri peal ja öine temperatuur veelgi madalam. Kõige säravamate tähtede valguses, mida minu silmad näinud on, uinusin peagi, et järgmiseks päevaks end välja puhata.