Appi, see lihasvalu!

Ma olen kohutavalt laisk. Päriselt. Enamikel kordadel pean end ikka tõsiselt sundima, et trenn ette võtta. Kaasa aitab, kui olen kellegagi koos treeningu kokku leppinud. Viimastel aegadel on selleks mu sõbranna Ursula, kellega kokkulepped mind mugavustsoonist väljuma. Seitse kilomeetrit koos joostes ja jutustades möödub kui linnutiivul. Aga jooks on vajalik, sest lihased on squashi järgselt nii valusad, et tundub, et kohati lonkan. Tuhar, reied, reie siselihas ja siis veel need lihased ka, mida ma nimetadagi ei oska.

Jooks on jätkuvalt mu lemmiktreening, aga selle kuu teemaks on siiski squash. Nii viis mu tee mind elu teise squashi trenni. Ka sinna lähen rõõmsal meelel. Priit ootab ju ees, mu treener. Alustuseks soojendus nagu ikka. Ja siis läks keerulisemaks. Tulid mängu sellised väljendid nagu "ghosting", mis on sammud väljaku esisele, küljele ja taha; "drive löök" ja läbi külgseina löök ehk "boast". Hetkeks hakkas tunduma, et liiga keeruline on see kõik, kuid ma olen tõepoolest mõistmas, kui oluline on tehnika samm-sammult õppimine. Squash on kindla peale ala, kus vähemasti esimestes trennides tasub proff appi võtta.

Trenni lõpupoole, kui keel oli juba vestil oli uus harjutus - servimine. Tsiisas, ma isegi ei saanud pallile pihta ja kui sain viimaks pallile pihta, ei suutnud ma seda õigesse tsooni seinal lüüa ja veel enam, peaaegu võimatu oli, et pall ka maanduks sellesse neljandikku, kuhu reeglite järgi on lubatud. Ma olin juba hädas, aga õnneks ütles Priit, et mingi esimesed 600 lähevadki aiataha. Selleks hetkeks olin alles 38 korda üritanud, seega on servimisel veel pikk maa minna.
Et minu vaim veel alla ei vanduks, saime lõpus ikka mängida ka. Umbes 8 minutit ja siis olin üleni higine, hing paelaga kaelas ja mulle tundus, et ma pole mitte ühtki sammu võimeline enam tegema. Isegi mitte venitama ja seetõttu pole lihasvalu ka kuhugi kadunud. Aga omad vitsad ja pealegi on ka valutundega võimalik harjuda ajapikku.

Aga eile nägi veel plaan ette Sinilillejooksu, mida taaskord veteranide toetuseks korraldatakse. Läksime üheskoos Grityga, kes ka nüüd jooksuradadel aina enam käib (jooks on nakkav ja sõltuvust tekitav). Pealegi oli palju tuttavaid sõdurite, kaitseväelaste seas. Ees ootas 3,2 kilomeetrine distants, mis kaitseväelaste füüsilise võimekuse testistki sees. Ja kuna mu kaksikõde iga teatud aja tagant koormustesti läbib, pidasin eriti oluliseks, et lisaks sõjaveteranidele au andmisele, jooksen 100 punktilise ajaga. Ja ma pääsesin ajalimiiti oma 0:17:34.5 ajaga, napilt, aga pääsesin. Oma vabanduseks võin öelda, et intensiivset jooksutrenni pole ammu teinud, pigem käin kulgemas vastupidavust parandavas jooksutempos. Igal juhul oli väärt üritus ja loodan, et järgmisel aastal koguneb Piritale veelgi enam inimesi. Seniks anname au!