Uus kuu, uus spordiala - SQUASH

Ma pean tunnistama, et olen squashis kord käinud. See oli umbes kümme aastat tagasi, üks hea sõber kutsus kaasa. Tund möödus nii, et püüdsin palli kätte saada, kuid üldiselt õnn mind väga ei saatnud ning mõistsin koheselt, et see ala pole mulle. Enam ma ei läinud ka.
Aga nüüd siis võtsin taas ette teekonna Metro Squashi, ees ootas mind treener - üks Eestimaa parimate squashimängijate hulka kuuluv Priit Lumi. Püüdis ta alustuseks teoreetilise poolega mind tuttavaks teha - rääkides peaaegu sama kiiresti kui mina ja ma pean tunnistama, et umbes kümme protsenti kuuldust vaid jäi mulle meelde. Aga siis alustasime päris harjutustest - kuidas reketit käes hoida, mis hetkel palli lüüa, kus üleüldse seista. Juba oli põnev. Soe hakkas ka.

Priit hoiatas, et squash võib päris läbi võtta ning eriti kipuvad valusaks jääma jala- ja tuharalihased. Ka maailma parimad ütlevad, et ainuüksi kümneminutiline mäng võib nii läbi võtta, et tekib tunne "enam ei jõua". Õnneks saime trenni lõpus ka justkui päris mängu proovida. Üllatavalt palju sain pallile pihta ja hetkega oli selge, et see mäng meeldib mulle! Ehk ongi squashi puhul teooria selgeks tegemine, alustuseks alustalad ja soovitavalt treener. Üks mu tuttav rääkis, et käisid ka sõbraga võhikutena squashi proovimas - trenn lõppes traumapunktis. Põhjus selles, et platsile kohe mängima rutates juhtub algajate puhul tihti, et lüüakse reketiga teineteist. Aegajalt võib löök päris muljetavaldav olla. Seda juhtus meiegi trennis, aga õnneks on Priit piisavalt vilunud ja oskab ohtudega arvestada ja kordagi ma talle pihta ei saanud.
Esimese trenni lõpuks oli selge, et kuigi ala on tehniline ja reeglidki pole selged, meeldib mulle squash väga. Juba ootangi oma järjekordset trenni, hoolimata sellest, et lihased annavad tõepoolest tunda.