Ma tõemeeli püüdsin asju korraldada nii, et maratonile sõidu eel saaks keskenduda vaid olulisele. Ikka läks nii, et täna, ärasõidu päeval, ärkasin väga vara, et tööl ära käia, siis koristada, siis asjad pakkida, toidud valmis teha, siis viimased vajalikud asjad osta ja veel mitmed viimase hetke tegemised, mis üles kerkisid. Napilt jõudsin laevale ja tunne on, et kõik oluline on kaasas. Ilmselt isegi rohkem, kui vaja, kuid pigem olgu kaasas rohkem kui vähem. Toitumise ja kaaluga on hetkeseis selline, et raudselt olen paar kilo selle meeletu süsivesikute söömisega juurde võtnud, kuid selle eest olin juba hoiatatud ja kaalutõus vahetult enne maratoni on lausa soovituslik. Suurim küsimus, mis hetkel on üles kerkinud, on riietuse osas. Siin laeva peal olen kohanud päris mitut, kellega üheskoos rajale asume ja kuuldavasti ootab meid ees mitte kõige ilusam ilm. Kuigi soojakraade peaks 18 kraadi ümber olema, siis vihma tuleb vist ka korralikult. Nii nad siin räägivad. Ma ise olen pigem paratamatustega kaasa mineja ega oska väga midagi karta. Ehk on isegi vihm hea, sest jahutab, kui kuumaks peaks minema.
Kuulsin veel ka, et pärast maratoni soovitatakse õlut juua. Kahju küll, kuid õlu on viimane jook, mida endale sisse ajan. Ehk ongi vara veel maratoni lõpetamisest rääkida, kuid üks on kindel, maratoni lõpetades tuleb pidu! Mu sõbranna Jana on selle eest juba hoolitsenud ja nagu Ott Kiivikaski ütles, see maraton on kõigest soojendus. Õige üritus peab toimuma pärast maratoni. Kardan nüüd muidugi ära sõnada, aga midagi peab ju olema, mis motiveeriks lõpetama. Homme saan juba kirjutada, kuidas laevasõidu üle elasin ja millised esimesed muljed jooksu raja ääres seistes tekkisid. Vahetud emotsioonid ka raadio Sky Plus eetris enne kella 9 hommikul.
Oled väga peenikeseks jäänud, aga ikkagi särav ja ilus nagu alati. Palju edu sulle maratonil!
ReplyDeleteVäga tubli oled, hoian sulle pöialt! Mari Innovest :-)
ReplyDelete