Kriisist väljatulemine ja 10 päeva maratonini

Kui paljud inimesed suudaksid pärast lähedase surma maratonile minna? Kui paljud suudaksid minna maratonile pärast rasket lahkuminekut? Kui paljud pärast sõbra kaotust?
Need on lihtsalt näited, kuid ühe taolise sündmuse kõrval ma seisangi. Kolm päeva möödus söömata, joomata ja loomulikult unetult. Mingil hetkel tundus, et ainus, mis jäänud on, on mõistus. Pööre toimus alles eile hommikul, mil tegin reportaaži elujooksjatega ehk inimestega, kes ei treeni, vaid lihtsalt jooksevad - see on vaimne eluviis. Eestvedaja on esimene inimene Eestis, kes jooksis ümber Eesti ja muuhulgas läbinud ka 15 maratoni. Enamus teistestki liikmetest on läbinud maratone. Sain sellelt grupilt sellist indu ja motivatsiooni, et kõik muu jäi varju. Mis peamine, nad sundisid mind sööma! Eestvedaja, kel psühholoogia ja filosoofia taust pani end kuulama, kaasa mõtlema ja analüüsima - seda kõike muidugi jooksmise kõrvalt. Ja mis isegi oluliseim, need inimesed panid mind naeratama. Ühel hetkel teen kindlasti kaasa ka elujooksjate laagri. Soovitan soojalt nendega kasvõi üks jooks kaasa teha. Infot leiab:
www.elujooks.net

Hommik polnud ainus pöördepunk. Õhtul kohtusin inimesega, keda võin nimetada hingearstiks. Asjas sees olles ei näe me tegelikku olukorda, me ei näe lahendusi. Keegi, kes oskab hinnata kõrvalt, luua tegelik pilt silme ette ja tuua maa peale. See on justkui ulataks keegi käe, et päästa põlevalt laevalt. Eilsest alates on oluline vaid maraton ja kõik muu jätan hetkel kõrvale.

Õhtul käisin veel ka Marguse trennis. Ühtäkki hakkasin märkama naerusuid ja see oli vabastav tunne.