Alustan algusest. Jõudsime Saaremaale ajal, mil juba kallas kui oavarrest. Püüdsime positiivsust säilitada uskudes ikka veel, et ilm läheb ilusaks. Ei läinud, läks aina hullemaks. Seda enam, et esimese päeva distants tuli läbida enamasti kruusateel, mis selleks hetkeks oli juba plögatee. Minu rattal polnud porilaudu ka, nii püüdsin suu kinni hoida, et mitte väga palju plöga suhu ei lendaks. Üldiselt olin aga pealaest jalataldadeni poriga kaetud. Kohutavalt külm oli ka, sest riided olid ammuilma ligumärjad. Päev läbi otsisin võimalusi koju saamiseks, sest olin väsinud olemast märg ja porine. Paljud muuseas lõpetasidki retke poole pealt, paljud jäid haigeks ja viidi bussiga sadamasse. Mina ei leidnud võimalust koju pääsemiseks ja viimaks saime koha külalistemajja. Telgis magamine poleks kõne allagi tulnud, sest ajaks, mil selle üles saime, uppus kõik. Teadsin, et kui kohe sooja ei saa, olen hommikuks päris haige. Ilmselt pääsesingi vaid tänu tubasele ööbimisele.
Teine sõidupäev algas imeliselt, sest päike paistis ja seltskond oli tore. Jõudsime sõita mõned kümned kilomeetrid ja olime juba üsna laagripaiga lähedale, kui minuga juhtus midagi, mille võin kokku võtta sõnadega: "elukrahh". Füüsiliselt olen küll terve, kuid vaimselt ravin end veel pikalt. Iroonia, kas pole? Maratonini on jäänud 12 päeva ja mina käin läbi põhja. Usun aga, et iga raskus teeb tugevamaks ja täna teen kõik selleks, et 28.mai olla rajal naeratavana ning finisheeruda võidukalt. Ma ju suudan seda!
Lõpetan Marguse sõnadega, mis aitavad ka: "Maine teekond ongi ettevalmistus, et saada õndsaks. Ja, et õndsust näha on vahel vaja kogeda ka raskusi. Pilvede peal paistab alati päike ja taevas on lähemal."
Kertu, You can do it!
ReplyDeleteOle tugev!
ReplyDelete